Mooste tundub praegu küll nagu illustreeritud progressi käsiraamat. Vaikus, on minema pühitud ja selle asemel põrisevad traktorid, mörisevad muruniidukid, tõmbavad kaabet rollerid, tümpsub disko. Turistid ukerdavad tolmusel platsil, masinate ja eurosiltide vahel. Eile oli siinse suve suursündmus Diskosummer, mis kulmineerus MoKSi ees murumaadlusega. Kes võitis ei tea.

Kummaline, aga polegi nagu sel aastal eriti Moostes olnud. Maja ja küla on kuidagi vaikne. Kõik on nagu ootamises. Peamine asi on ehk remondi ootamine. Et kuna see üks kord pikka hakkab. Väikest viisi juba väljast kõpitsetakse. Töömehed Aadu ja Peeter ja veel üks mees, parandasid ära keldris lagunenud võlvijala ning kivitrepi õues. Suur tänu neile!
Enne laupäeva vist Mooste ise ei jõuagi.

XOP miiting. 2.-6.mai 2007

Esialgne fotoülevaade.

Väisasime Johniga konverentsi: International opportunities for the artists. Boston 27.-29.aprill 2007
Siinsiis raport:

Tänapäeva Kunstimaailm on pakitud üsna kivinenud võrgustikesse ja biennaalidesse. Selleks et olemasolevate võrgustike vahel uusi ühendusi luua kutsus Bostoni ühenaise organisatsioon, nimega Transcultural Exchange, Mary Shermani isikus koostöös Massachusets College of Arts´iga aprilli lõpus Boston MAsse erinevate kunstiprogrammide ja residentside esindajaid ning kuraatoreid üle maailma. Ühtekokku kogunes sellesse ülikoolidest tiinesse linna üle 50 erineva organisatsiooni esindaja Jaapanist Brasiiliani, Soomest- Austraaliani. Konverents oli demokraatlik, kaasates nii uusi kui vanu, alternatiivseid ja traditsioonilisi kunstiilma võimalusi ja tegijaid (n. Academie Schloss Solitude, BANFF Center (Kanada, tegev alates 1933 aastast), Fullbright´i ja Unesco programmid, CAMAC Prantsusmaalt, Platform Garanti Istanbulist, Taipei artists village, Instituto Sacatar Brasiiliast jne). Ühtekokku peaet taluvuse piiril kirjumirju kunstiprogrammide ja – võimaluste vikerkaar.
Tegemist oli USAs üsna senikuulmatu konverentsiga (osalejate ampluaa ja põhirõhk justnimelt USAst väljaspool toimuvale) ja nii oli huvi konverentsi vastu oodatult suur.
Kuulamishuvilised olid valdavalt USAst endast, osalejate iga varieerus, 25- 70 eluaastani.
Üheks konverentsi korraldamise motiiviks näis olevat konverentsi ühe kaaskorraldaja Massachusets College of Artsi idee saata tulevikus iga oma bakalaureuseastmes üliõpilane mõneks ajaks USAst väljapoole kogemusi omandama. Niiet neile oli konverents võimalus kaardistamiseks ja sidemete sõlmimiseks.
Konverents oli organiseeritud äärmiselt tihedalt, üheaegselt käis kuni 5 erinevat paneeldiskussiooni ja need kõik toimusid linna mööda laiali erinevate ülikoolide kampustes. Niiet end kuulama jagada oli üsna paras pähkel. Lisaks toimusid paneelide vahepeal veel tuurid MITis (Massachusets Institute of Technology), Massachusets College of Artsis ja kohalikus ICAs (Institute for Contemporary Arts), samaaegselt toimus ka kunstnike näost-näkku nõustamine ja nende portfooliote kritiseerimine konverentsil kõnelenute poolt. Lisaks kõigele toimus samal nädalavahetusel Bostonis veel teisigi konverentse (MITi korraldatav Creativity, ownership and collaboration in the digital age) ja festivale (Boston Cyberarts Festival) kuhu oleks tahtnud samuti pilku heita aga mida teha kui ka Bostoni ööpäevas on ikka vaid 24 tundi ☹.
Seega oli konverentsil füüsiline täiemahuline osalemine ilmavõimatu, niiet infot mujal toimunu kohta tuli lisaks hankida teiste osalejate ja kõnelejate käest õhtustel dineedel, Dineed tõid lisaks osalejaile kokku ka konverentsi patroonid, niiet ühel õhtul istusin lauas jaapani kuraatori, tai kunstniku, ekuadori-hiina päritolu Bostonis elava aktivistist kunstitudengi, prantsuse kuraatori, teist põlve ameeriklase aga Hiina päritolu hambaarsti ning India pankuri ja tema veetleva hindust tüdruksõbraga Londonist. Pankur ja hambaarst olid ühed ürituse paljduest patroonidest ja nende vahel kujunes pinev kõnelus, mis kogu laudkonna kaasas. India mees viskas hiinlase (praeguse ameeriklase) üle pidevalt varjatud hambaarstinalju. Mine tea kas asi oli selles, et üks oli olnud ürituse heldem sponsor kui teine või et üks oli ameerikas elanud kauem kui teine. Igatahes oli asi piisavalt naljakas ja internatsionaalselt absurdne, millele lisas vürtsi veel India mehe aktsent (vrd hindust Kwik-E-Marti kaupmees Apu Nahasapeemapetilon Simpsonites)

Konverentsi eesmärgiks näis olevat anda USA kunstnikele võimalikult suur ülevaade maailmas olevatest võimalustest., seda ideed kirjeldab juba konverentsi nimiga International opportunities for the artists (Rahvusvahelised võimalused kunstnikele). Kuigi paneelid olid jagatud teemagruppide kaupa näiteks nagu väikesed residentsid, interdistsiplinaarsed residentsid, teaduse, tehnoloogia ja kunsti sidumisele keskendunud residentsid, ülikoolide residentsid, noortele kunstnikele mõeldud residentsid, jne, jne. Tundus selline jagamine olevat üsnagi suvaline (MoKS paigutus interdistsiplinaarsete residentside paneeli aga oleks vabalt võinud olla ka väikeste residentside või siis koostööle suunatud residentside paneelis). Ühe konverentsil osalenud kunstniku sõnul valis tema paneele peamiselt selle järgi, mis maal üks või teine residents paiknes. Kunstnike resideerumise üheks oluliseks osaks on alati olnud eksootika, põnevus ja uued võimalused mida uus kultuuri ja looduskeskkond pakub.
Resideerumisvõimalustele lisaks tutvustati paneelidel kuidas üldse resideeruma kandideerida, kuidas portfooliot koostada. Oma võimalusi tutvustasid sellised programmid nagu DAAD, Fullbright, Siemens art program, Unesco, ArtsLink, Trust for mutual understanding, jne. Samuti räägiti ühel paneelil konkreetsete näidete varal sellest kuidas kunst seostub sotsiaalse ja majandusliku arenguga.
Igatahes maailm on võimalusi täis ja kui kellelgi on huvi või tahab muidu nõu küsida, kuhu resideeruma minna, kuidas minna ja kust rahasid hankida, siis olen lahkelt nõus kogutud infot jagama (eku_AT_moks.ee). Minu sõit sai võimalikuks tänu endiselt suuremeelsele KULKAle.

Külmemad ilmad on maad võtnud. Vaatamata sellele jooksevad kasemahlad ja muru nigeleb. Aga nüüd hoopis asistematel teemadel. Nimelt, jõudis täna mulle kohale tõsiasi, et eraisiku õigused on vaid sümboolsed võrreldes juriidilise isiku omadega. Kui tahta maailmas normaalselt, väljaspool tarbimisühiskonda eksisteerida siis peaks iga füüsiline isik soetama ka enda taha ka juriidilise isiku. Kõlab skisofreeniliselt? Kuidas see tõsiasi siis mulle kohale jõudis. Nimelt, täna helistati mulle kodakondsus ja migratsiooniametist. Seda seoses novembrikuise MoKSi residendi Vahram Muradyaniga Armeeniast, kelle viisakutse vormistamise kallal praegu bürokraatiline tegevus hoogsalt käib. Nimelt ütles tädi, et 1.01.07 on kehtima hakanud uus välismaalaste seadus (välismaalased on need inimesed kel on vaja eestisse tulekuks viisat, Armeenia on samuti üks selliseid tigedaid arengumaid, kelle inimesi Eesti peab eemal hoidma) ja sellega seoses ei saa Vahram EEstisse midagi niisama lihtsalt tulla kunsti tegema. Selleks peab registreerima tema tööloa. Selgitasin küll, et Vahramiga ei seo meid töölepingud, et ta tuleb siia lihtsalt inspiratsiooni koguma ja joonistama (pidin asja kontoriinimeste jaoks sellisesse lihtsasse keelde sõnastama). Elab Moostes omal kulul ja meie poolt on talle kasutamiseks ruumid eluks ja tööks. Aga vot sõna TÖÖ oli siinkohal ja enne suur viga. Selle peale hakkasidki kõik häirekellad helisema. Nüüd ei jää muud üle kui tuleb kutse vormistamiseks täita veel ports pabereid (ps. see on ainult kutse- sellele järgneb viisa kadalipp). Ja üks tobedatest paberitest peaks tõestama, et Vahram Muradyan on kunstnik. Ülikooli lõpudiplom ei ole selleks adekvaatne. Selgitasin küll, et tegemist on vabakutselise kunstnikuga ja tavaliselt kunstnikud teenivad leiba äraelamiseks hoopis teistmoodi ettevõtmistes kui kunsntikuna. Aga mõni firma st. juriidiline isik oma templi ja blanketiga peaks tõestama seda, et Vahram on kunstnik. Kuidas on kunstiinimesed, kas teie kunstnikuks olemist ka mõni juriidiline isik tõestada võiks? Või peaksite hoopis omaenese juriidilise isiku loomise peale mõtlema hakkma. Mõelge seda! Varsti võib see olla ellujäämisküsimus.

Nonüüd on küll kaua aega mööda läinud viimasest sissekandest. Aeg viga parandada. 19.märtsil saabusid MoKSi resideeruma Catherine Dalfin ja Olivier Volcovici. Catherine on õppinud Sorbonnis kirjandust ja kunstiajalugu. Töötanud raadios ja teinud seal dokumentaalkuuldemänge, niimoodi jõudnud dokumentaalfilmini. Ta usub sõnadeülesesse kommunikatsiooni, niiet tema filmidel, kui seal ka on sõnadialoogi, pole subtiitreid tavaliselt vaja. Olen praeguseks kaenud kahte tema filmi Passer- by ja Can you go quickly to the sun? Mõlemad on tehtud Lätis. Üks Liepajas Karosta linnaosas ja teine Irbene raadioteleskoobi juures. Need on nagu filmid ajaaugust, Stalkeri tsoonist. Rahuliku tempoga, inimesi vaatlevad, keskse tegelaskujuta, kui mitte pidada keskseks tegelaseks paika ennast. Ta ei kasuta filmides kunagi tõlgi abi. Sümpaatne inimene ja sümpaatsed filmid. Mis ta siin tegema hakkab, eks näe.
Olivier töötab professionaalse kaameramehena suurte filmiproduktsioonifirmade nagu HBO juures. Vahepeal teeb aga iseseisvalt filme, et ise otsustada, nagu ta ütleb.

Just nimelt. Kuigi väljas juba sulab on MoKSi torud endiselt jääs. Kuigi täna, kraani keeramisel juba kostus torudest paljut6otavad korinat, ei juhtund sellegipoolest midagi enamat. MoKSis ongi tegelt praegu nagu anti-ahjus. Viimaste nädalate külm on keevitunud hoone üle meetripaksustesse kiviseintesse ja nüüd see külm siis kütabki. Ei aita ahjuküte ega radiaatorid, vaid viin. Ainus veel mis rinna kergemaks teeb on avatud akendest-ustes 6uesula sisselaskmine. See koht k6lbab praegu t6esti vaid pakaseteraapiaks…