Kunstnik otsutas tulla tagasi maale, mis talle natuke aega tagasi väga meeldis. Sama maa aga erinev koht, äratas kunstnikus aga hoopis teistsuguse segu tunnetest, illusioonidest, muljetest ja inspiratsionidest.
Kunstniku algsest plaanist tuli välja hoopis midagi muud, sellest tuli lahti lasta, kuna suhted ja energiad kunstnikku ümbritsevas külas muutusid üsna teravaks, eraklikuks ja ühemõõtmeliseks.
Kunstniku ideeks oli ehitada inimese suurune koerakuut, väikese avausega silmade kõrgusel. Piisavalt suur mahutamaks lisaks kunstnikule veel ühte inimest. Kunstniku ideeks oli veeta selles „majas“ pikki kevadpäevi, mõningaste pausidega, mil tal on vaja minna WC-sse või vee ja toidu järele. Antud performance pidi olema sümboolne esitlus sellest, kuidas kunstnik end resideerumisajal tundis ja kunstilisest loomeprotsessist, mil ta üritas suhelda külaga. Ta ei „pääsenud läbi“. Isegi kui talle korraks tundus, et ta on „läbi pääsenud“, pidi ta protsessi algusest peale kordama, otsekui animeerides inimesi igal korral uuesti ja nii tundis ta end kunstnikuna ilma jäetuna igasugusest toest, üksiku ja isoleerituna tänu oma isikliku ja professionaalse keskkonna halbadele suhtlemisoskustele. See, mida sai vahetatud ei tundunud olevat piisavalt mõttekas.
Idee on inspireeritud tunnetest, mida kunstnik tundis viibides MoKSis. Eraldatus, nagu on olemas üks keha „kunstnik“ ja ülejäänud kehad, inimesed, kes elavad teda ümbritsevas külas. Samuti tundis kunstnik end isoleeritu ja üksikuna, kuna ei leidnud piisavalt konkreetseid ja loovust lubavaid interaktsioone isegi igapäevaelu tasemel teda ümbritsevate inimestega. Kunstniku ehitatud „maja“ pidi esindama seda, kuidas ta end tundis aga palju nähtavamalt, kuna kunstnik ehitas selle „maja“ ise ja pani enese selles „majas“ küla keskele, nii et igaüks näeks kui isoleeritud kunstnik on.
MoKSis viibitud aeg oli aeg, mille kunstnik tahtis pühendada kohale, jagada sellega oma energiat ja loovust, arendada kvaliteetset mõttevahetust, saada aru ja õppida sellest midagi. Samuti tahtis kunstnik liigutada „maja“ ümber küla, erinevatesse kesksetesse ja nähtavatesse kohtadesse avamaks oma „maja“ ja tegemaks seda nähtavaks suurele hulgale inimestele.
Otsustades olla jonnakas oma eesmärgis, leida interaktiivset vedelikku külas, sisenes ta projekti otsusega elada üks päev korraga ja viia korraga üks asi lõpule, unustades, et ta on seotud protsesskunstiga, kus taoline lähenemine ei toimi.
Lõpuks ärgitas üks asi teist, sellest kunstniku „läbikukkumise“ momendist tulid esile ideed ning üllatused. See on ka õppetund eluks, nagu kunstnik sellest aru saab. Läbikukkumine ei tähenda millegi lõppu, see võib olla hoopis algus ja hea algus. On alati meeldiv, kui seda meelde tuletatakse.
Nii et selles protsessis, soovis teha midagi eraklikku, staatilist ja autentset, sündis hoopis teine teos, performance ja „maja“. „Maja“, mis tundub avatud ja energilisena, kuna sel on kontakt maaga ja sel ei ole katust. Kunstnik veedab majas aega nii päeval kui öösel, tehes seal midaiganes. Igaüks külast on oodatud kunstnikku külastama, maja sees ja maja ümber sünnivadki niiviisi interaktsioonid.
Maja mis tekkis pärast ehitusprotsessi ei tulnud välja üldsegi eraklik, vaid avatud ja kutsuv igaühele külas. Ja see on just täpselt see, mis juhtus esimesel päeval, kui maja sai paigaldatud küla keskväljakule, inimesed, lapsed, loomad ja lihtsalt juhuslikud vaatlejad osalesid ja suhtlesid kunstnikuga majas ja kunstnik nendega, jagati siiraid hetki.
Majast sai kutse, mitte hinnang külale ja küla aktsepteeris seda. Samuti muutus „maja“ elavaks objektiks, mille eest kunstnik pidi hoolitsema, kuna see oli värskelt värvitud ja ilm oli heitlik. „Majast“ kujunesi ka isikliku TÄNU platvorm kõigile neile, kes kunstnikuga suhtlesid ja teisteks isiklikeks sõnumiteks. Kõigeks selleks, milleks juhuslikud hooned tavaliselt on, elavad, muutuvad vormid, mis avavad võõraid muutusteks või toovad esile selle kuidas inimkonnal on nii raske kohaneda „teisega“. Ühes väikses kogukonnas avaldub mustert, mis võib universaalselt rakenduda mis tahes kohas maailmas.
Performance pealkirjal „Artist is IN“ („kunstnik on sees“) on kaks tähendust. Esimene viitab otseselt sellele, et kunstnik on majas sees, niiet inimesed teavad mingil määral mida objektist oodata. Teine tähendus, slängisõnavaras kasutatav termin „in“, mis tähendab, et midagi on populaarne, midagi on aktuaalne. Teise tähendusega tahab kunstnik küla natuke provotseerida, öeldes neile, et kunst ja kunstnikud on tänapäeval aktuaalsed, et kunst ei ole midagi, mida peaks kartma, ignoreerima või minema viskama. See on midagi, mida võib kasutada ja millega võib suhelda!
Martina F.Kartelo
