Novembrikuu residentkunstnikud Anne- Liis Kogan ja Jorge Uriel Najera nõustusid väisama Vastse- Kuuste põhikooli. See oli meie esimene külastus selles koolis ja väga meeldiv. Kunstiõpetaja Kersti oli väga lahke ja paindlik, ning ootas vist tundi samasuguse õhinaga nagu lapsedki. Arvan, et Anne-Liisil ja Jorgel õnnestus laste ja õpetaja peades parajat segadust ja uudishimu tekitada, niiet loota on, et tänu nende esinemistele on maailmas mitu inimest juures, kes sõna " (kaasaegne) kunst" peale kohe nina ei kirtsuta või vähemalt ei haiguta.
Esimene kord andis tundi Anne-Liis, ta rääkis alguses natuke oma loomingust ning arutles seejärel lastega (sic! noortega) nähtu üle. Noored julgesid isegi oma mõtteid väljendada, ei pobisenudki silmi mahalüües omaette. Tunni lõpus jagas Anne-Liis laiali vanad analoog fotokaamerad ja tutvustas lühidalt kuidas neid kasutada. Noortele jäi ülesandeks teha nädala vältel lugu- portree, mis kirjeldaks kõige paremini neid endid.
Nädala pärast korjasime kaamerad ja filmid noortelt tagasi ning lasime ära ilmutada ja Anne Liis vaatas seejärel fotod koos noortega üle, ühiselt arutleti jäädvustatu üle. Paljud ei olnud kahjuks seda võimalust kasutanud ja olid jätnud lihtsalt pildistamata. Aga need fotod mis olid, olid väga intiimsed ja ausad. Meeldiv üllatus! Kui see oli lihtsalt nö käeharjutus ja kaamerate tehniline pool jäi põhjalikult üle vaatamata, siis noorte ja õpetaja soov oli edaspidi ka seda õppida. Nii saigi lubatud, et tuleme järgmisel aastal tagasi ja teeme veel ühe fototunni.
Sel hommikul kui Jorgega kooli läksime oli maha sadanud esimene lumi. Tee libe ja me jäime natukene hiljaks. Kulus natuke aega, et tehnika tööle saada ja Jorge võis oma jutuga alustada. Jorge kasutab oma loomingus palju elektroonikat ning ehitab ja programmeerib kõik ise. Seega otsustas ta teha ka noortega väikese elektroonika- ja keemiaworkshopi. Klassis oli vaid 2 tüdrukut ja ma vaatasin, et need vaesekesed kukkusid natuke näost ära :-) Kõigepealt õpetas Jorge kuidas teha paralleel ja seeriaühendust. Takistina kasutas ta hariliku pliiatsiga tehtud jooni. Nii oligi, et noored joonistasid natuke ja hõõrusid siis LED pirni haru joonistuse peal edasi tagasi, muutes niimoodi pirni valgusintensiivsust. Kui ühendused tehtud asuti kokku segama tossu- ja värvipommi materjale. Suhkur + kaaliumnitraat, pulber savipotti ja idee poolest pidanuks siis lühisesse aetud patarei selle süütama. Kuna aga patereid ei tahtnud kuidagi lühistuda siis pidi sädeme tegema ikka manuaalselt, tikuga. Seda sai tehtud õues ja suure õhinaga. Pulber põles ereda lilla leegiga ja tossas, nii et ka muu kooliseltskond akendele kogunes. Nii tüdrukud kui poisid olid nii õhinas, et ei märganudki tunni lõppemist ja ei tahtnud kuidagi järgmisse tundi minna.
Enne lahkumist sai kaheksandikele veel sõnad peale loetud, et nad oma uusi teadmisi ikka õiges kohas kasutaksid, sest me tahame ka edaspidi sellesse kooli kunstnikke tuua ja õpetaja samas koolis kunstiõpetajana jätkata.
