Uku Sepsivart on teinud pausi maailmast düstoopiliste mõtete mõtlemises ja hakanud unistama idealistlikust paigast, kus inimene saab teiste elusorganismidega koos sümbioosis elada. Igal loomal tundub ökosüsteemis olevat oma kindel nišš või ülesanne täita. Mis võiks olla inimese roll selles? Inimene näib töötavat töökalt nagu mesilane. Kuid ei ole teada, mis sihiga täpselt. Kindlasti mitte selleks, et luua ülemäärases koguses tarbekaupu ja selle tagajärjena saastet. Ökoloogilise mōtlemise taustaks on ju see, et inimene ise päästaks end mürgitusest läbi teiste liikide ja keskkonnahoiu. Kas inimene see vōiks olla looduse isand, kes üritab täita rasket ülesannet, mille sisuks on kōige ümbritseva tasakaalus hoidmine? Mitte läbi teiste liikide vangistamise ja ära tarbimise vaid nende integreerimise inimeste ellu tehes nende jaoks pigem ruumi. Uku Sepsivart on varem töötanud kobraste ja aialindudega. Seekord katsetab ta koostööd mesilastega uurides, kuidas mesilased võiksid inimest ja tema tegemisi näha.
Selle koostöö vilju saab kogeda METSIKul, 22. juulil 2018