Kaugsõidu juhid on kui tänapäeva nomaadid sõiduteede rägastikega maastikel, kes loomade asemel karjatavad kaupa.  Veoautod kui kaasaegsete arengusuundade visuaalsed sümbolid, globaliseeruva, keerulise logistikaga maailma sümbolid. Vastava infrastruktuuriga on nad loonud ühenduslülid riikide, linnade ja teiste kohtade vahel, enamjaolt märkamatult, kõrvalteid pidi, kindlatel kellaaegadel. Logistika müstika, sõiduteede geograafiline müstika.

Maastikud. Võin vaadelda lõputult põlde, bensiinijaamu, veoautosid sõiduteedel, tuulegeneraatoreid mäe otsas. Põllud, sirged teed, sillad, loodusmaastikku ääristavad teeperved, kaarega vastutulevad veoautod. Rekkakolonnid, elektriliinid. Elektriliinid. Rohelus ja hallid laohooned. Veoautodest möödumine. Möödumine. Möödasõit. Hiigel tumehall laohoone laiub üle puude ja põõsaste. Tuulegeneraatorid. Üle rekkaparklate vaheldumisi rohelise maastikuga näeb kaugele. Kaugele... Teades, et rekkad, laod, generaatorid, elektriliinid – see kõik tähendab looduse tagasitõrjumist, puudub mul võime seda kõike mitte nautida. Mis sütitab seda tugevat visuaalset kogemust? On uskumatult ilus. Pagemine? Mille eest? Nautides sellist kooslust, tähendab lahti lõigata nende objektide tegelikust tähendusest. Kuid peab olema midagi sisulist, mis seda esteetikat toidab. Õrnad puud, mis möödujaid saadavad.
Inimese igav mõõtmine rikastab maastiku paljusust. Võib-olla laseb sel paremini esile tulla. Kauged tööstused, kandiliste vormidega hooned. Ristumine rongiteedega. Sinu hingesugulane oled sa ise. Pagemine elamise eest selleks, et olla? Ümber nurga: Scania, Volvo, Man, Scania, Scania, Daf, Man, Volvo, Scania, Drewbet, Scania, Scania, Daf, Daf... (15.05.2013, Poola)

Enamus maale on valminud Kaia Otstaki residentuuri vältel MoKSis 2014.a suvel