Näitus käsitleb puu, paadi, maja, linnu ja inimkeha seoseid arhetüübi tasandil.

Emapuu on kaasaegse laeva kiil, konstruktsiooni tasandil alus ehk madalaim osa, millele toetub kõik ülejäänu, ja ühtlasi esivanem, kui arvestada ühepuupaadi iga. Paigus, kus suuri puid ei kasvanud, tehti paadid ajupuidust või vaalaluust linnu või looma rindkere eeskujul, toetades roided rinnakuluule ja kattes kogu konstruktsiooni nahaga. Pukktuuliku vertikaalset telge, mille ümber tuulikut tuule suunda pöörata saab, nimetatakse eesti keeles samuti emapuuks, mis viitab püstkoja keskteljele ja sealtkaudu kuusele. Saksa keeles on selle posti nimi Hausbaum, majapuu. Ilmapuu, elu puu või külluse puu kujund seostub Kalevalas veskiga, mis oli üks esimesi looduse jõul töötavaid masinaid. Nahkpaati kasutatakse vaheldumisi veesõiduki ja kelguna. Kummuli pööratuna moodustab see katuse, mille alla võib sademete ja tuule eest varju pugeda. Mitmetel ehitistel on laeva kere kujuline lagi. Laeva tagaosa lõigatud ots ühtib hästi portaali kujuga. Mind inspireeris telg kui mõtteline liikumise suund, mis on suunatud maja puhul sirgjoones üles ja paadi puhul ette – või täpsemalt, kaarega ülalt alla läbi vee ja sealt uuesti üles, nagu linnu lennujoon. Sisemaailma tasandil võiks telje suunda tõlgitseda püüdluse või seisundina.

Kokkupandud pihud sarnanevad olenevalt käte asendist (lisaks kausile, millena neid ehk kõige rohkem kasutatakse) katuse või paadiga. Mõlemad kujundid seonduvad varjupaiga, turvalisuse, palve, andmise ja vastuvõtmisega, mille üldistatum eesmärk on tõus ja püsimine.

Mütoloogiatest tuntud kujundid nagu taevakehasid munev (vee)lind või laev, mis kannab erinevaid loomi ja linde, esinevad sellel näitusel maailma mudeli ja seemne tähenduses. Suhe pindpinevusega toob esile ka koopa kui kodu ja üsa teemad.

Näitus koosneb ruumis püstloodsetes ridades rippuvatest joonjoonistustest, mis esitavad teemasid vähehaaval muutuvate variatsioonidena, justkui laialilaotatud animatsioon. Enamasti pole neil protsessidel selget algust, lõppu ega kulminatsiooni, on vaid katkendid pidevast muutumisest. Pintsliga tõmmatud joon on emotsionaalselt vahetu, kuid sisu tasandil põgus ja vihjeline, jättes vaatajale ruumi seoste loomiseks. Skemaatiline pildikeel võimaldab keskenduda struktuuri tasandile.

Margot Kask