Some notes from MoKS artists-in-residence for June 2007.
A few lines translated in French :
(...)
sur la rive quelques
maisons ressemblent à
des maisons
des arbres ressemblent à des arbres
et les fenêtres au cœur du lac
depuis le plus profond terrier de l'hiver
des enfants nus marchent
(...)
--------------------
Links to entries on Yannick and Wan-Shuen's Taipei Artist Village Blog (Chinese Mandarin Traditional):
Presentation of Moks and Estonia
Presentation of Shejingren's residency at MoKS
When the sky never become black
Links to entries on Wan-Shuen's personal Blog (Chinese Mandarin Traditional) :
Voice-over text of my film Greetings from Mooste
English version
I walked quite some time in Mooste looking for a centre, a place where power is concentrated, is organized, whence emanates a certain intensity, a slight call to order... but it's a diffuse village that appears to flee in all directions, I don't even know if it is a village. Mooste is like a never quite formulated idea.
Mooste is a few old buildings inherited from the Soviet era, with yellowing net curtains at the windows that must have once looked like bridal veils, perhaps in the days when people were still able to believe in it... a lot of youths who ebb and flow in groups from one end of the village to the other, and cars which whip up a lot of dust —the car, clearly the Estonians' great concern.
In Mooste, there are also two grocer's stores, a sauna, a village hall where the women come to learn country and western dancing, a school, an abandoned old distillery, a lake, a few wooden houses, a pharmacy... and yet, in spite of everything, is the impression that things are changing; for example, the battalion of lampposts financed by Europe which light up who knows what but which light up so well that you can no longer see the stars at night in that spot.
So, in Mooste, I walked quite some time looking for something that would have enabled me to anchor my project in the place or to anchor myself in the project,
and I chose Viktor, the former coach driver from Karelia who stands fishing at the lake each day.
And then quite soon Viktor disappeared, I learned later that it had taken him a long time to get over the flu, which is here a coy way of talking about alcohol problems.
So I started walking again... and when you walk in Mooste you always end up losing yourself either in the forest or in the cast-off remains of collectivization, there where people come looking for
what they can salvage and let the rest rot, there where there’s always a scrawny animal lurking around, closely followed by a car full of frowning faces, there where people are becoming acquainted with private property and new economic laws with a disconcerting efficiency.
And while they dream of the next car they will buy, I dream of being able to continue to make my films, my films with their invisible economy, on the margins, without a centre.
Version française
J’ai pas mal marché à Mooste, à la recherche d'un centre, d'un lieu où se concentre, où s’organise le pouvoir, d’où se dégage une certaine intensité, un léger rappel à l’ordre… Mais c’est un village diffus qui semble fuir dans toutes les directions, je ne sais même pas si c’est un village. Mooste c’est comme une idée qui n’arriverait pas à se former totalement.
Mooste, ce sont quelques vieux immeubles hérités de l’époque soviétique avec aux fenêtres des voilages jaunis qui ont dû, un jour, ressembler à des voiles de mariée, peut-être à l’époque où les gens pouvaient encore y croire… beaucoup de jeunes qui se déplacent en bande comme les courants marins d’un bout à l’autre du village et des voitures qui soulèvent beaucoup de poussière — la voiture, la grande affaire semble-t-il des Estoniens.
A Mooste, il y a aussi deux épiceries, un sauna, une salle communale où les femmes viennent apprendre à danser la country music, une école, une ancienne distillerie à l’abandon, un lac, quelques maisons en bois, une pharmacie… Et puis, quand même, il y a cette impression que les choses changent ; par exemple, il y a cette armée de lampadaires financés par l’Europe qui éclairent on ne sait trop quoi mais qui éclairent tellement bien que la nuit on ne peut plus voir les étoiles à cet endroit-là.
Donc à Mooste, j’ai pas mal marché à la recherche de quelque chose qui m’aurait permis d’ancrer mon projet dans le lieu ou de m’ancrer moi dans le projet, et j’ai choisi Viktor, l’ancien chauffeur de car venu de Carélie qui se tient chaque jour au bord du lac pour pêcher. Et puis assez vite Viktor a disparu, j’ai su par la suite qu’il s’était remis difficilement d’une grippe, ce qui, ici, est une manière pudique de parler des problèmes d’alcool.
Alors j‘ai repris ma ballade… et quand on marche à Mooste on finit toujours par se perdre soit dans la forêt soit dans les rebuts de la collectivisation, là où des gens viennent chercher ce qu’ils peuvent récupérer et laissent pourrir le reste, là où il y a toujours un animal efflanqué qui traîne, suivi de peu par une voiture remplie de mines renfrognées, là où les gens font l’apprentissage de la propriété privée et des nouvelles lois de l’économie avec une efficacité désarmante.
Et pendant qu’eux rêvent de la prochaine voiture qu’ils s’achèteront, je rêve de continuer à faire mes films, mes films à l’économie invisible, en marge, sans centre.
Kummaline, aga polegi nagu sel aastal eriti Moostes olnud. Maja ja küla on kuidagi vaikne. Kõik on nagu ootamises. Peamine asi on ehk remondi ootamine. Et kuna see üks kord pikka hakkab. Väikest viisi juba väljast kõpitsetakse. Töömehed Aadu ja Peeter ja veel üks mees, parandasid ära keldris lagunenud võlvijala ning kivitrepi õues. Suur tänu neile!
Enne laupäeva vist Mooste ise ei jõuagi.
Väisasime Johniga konverentsi: International opportunities for the artists. Boston 27.-29.aprill 2007
Siinsiis raport:
Tänapäeva Kunstimaailm on pakitud üsna kivinenud võrgustikesse ja biennaalidesse. Selleks et olemasolevate võrgustike vahel uusi ühendusi luua kutsus Bostoni ühenaise organisatsioon, nimega Transcultural Exchange, Mary Shermani isikus koostöös Massachusets College of Arts´iga aprilli lõpus Boston MAsse erinevate kunstiprogrammide ja residentside esindajaid ning kuraatoreid üle maailma. Ühtekokku kogunes sellesse ülikoolidest tiinesse linna üle 50 erineva organisatsiooni esindaja Jaapanist Brasiiliani, Soomest- Austraaliani. Konverents oli demokraatlik, kaasates nii uusi kui vanu, alternatiivseid ja traditsioonilisi kunstiilma võimalusi ja tegijaid (n. Academie Schloss Solitude, BANFF Center (Kanada, tegev alates 1933 aastast), Fullbright´i ja Unesco programmid, CAMAC Prantsusmaalt, Platform Garanti Istanbulist, Taipei artists village, Instituto Sacatar Brasiiliast jne). Ühtekokku peaet taluvuse piiril kirjumirju kunstiprogrammide ja – võimaluste vikerkaar.
Tegemist oli USAs üsna senikuulmatu konverentsiga (osalejate ampluaa ja põhirõhk justnimelt USAst väljaspool toimuvale) ja nii oli huvi konverentsi vastu oodatult suur.
Kuulamishuvilised olid valdavalt USAst endast, osalejate iga varieerus, 25- 70 eluaastani.
Üheks konverentsi korraldamise motiiviks näis olevat konverentsi ühe kaaskorraldaja Massachusets College of Artsi idee saata tulevikus iga oma bakalaureuseastmes üliõpilane mõneks ajaks USAst väljapoole kogemusi omandama. Niiet neile oli konverents võimalus kaardistamiseks ja sidemete sõlmimiseks.
Konverents oli organiseeritud äärmiselt tihedalt, üheaegselt käis kuni 5 erinevat paneeldiskussiooni ja need kõik toimusid linna mööda laiali erinevate ülikoolide kampustes. Niiet end kuulama jagada oli üsna paras pähkel. Lisaks toimusid paneelide vahepeal veel tuurid MITis (Massachusets Institute of Technology), Massachusets College of Artsis ja kohalikus ICAs (Institute for Contemporary Arts), samaaegselt toimus ka kunstnike näost-näkku nõustamine ja nende portfooliote kritiseerimine konverentsil kõnelenute poolt. Lisaks kõigele toimus samal nädalavahetusel Bostonis veel teisigi konverentse (MITi korraldatav Creativity, ownership and collaboration in the digital age) ja festivale (Boston Cyberarts Festival) kuhu oleks tahtnud samuti pilku heita aga mida teha kui ka Bostoni ööpäevas on ikka vaid 24 tundi ☹.
Seega oli konverentsil füüsiline täiemahuline osalemine ilmavõimatu, niiet infot mujal toimunu kohta tuli lisaks hankida teiste osalejate ja kõnelejate käest õhtustel dineedel, Dineed tõid lisaks osalejaile kokku ka konverentsi patroonid, niiet ühel õhtul istusin lauas jaapani kuraatori, tai kunstniku, ekuadori-hiina päritolu Bostonis elava aktivistist kunstitudengi, prantsuse kuraatori, teist põlve ameeriklase aga Hiina päritolu hambaarsti ning India pankuri ja tema veetleva hindust tüdruksõbraga Londonist. Pankur ja hambaarst olid ühed ürituse paljduest patroonidest ja nende vahel kujunes pinev kõnelus, mis kogu laudkonna kaasas. India mees viskas hiinlase (praeguse ameeriklase) üle pidevalt varjatud hambaarstinalju. Mine tea kas asi oli selles, et üks oli olnud ürituse heldem sponsor kui teine või et üks oli ameerikas elanud kauem kui teine. Igatahes oli asi piisavalt naljakas ja internatsionaalselt absurdne, millele lisas vürtsi veel India mehe aktsent (vrd hindust Kwik-E-Marti kaupmees Apu Nahasapeemapetilon Simpsonites)
Konverentsi eesmärgiks näis olevat anda USA kunstnikele võimalikult suur ülevaade maailmas olevatest võimalustest., seda ideed kirjeldab juba konverentsi nimiga International opportunities for the artists (Rahvusvahelised võimalused kunstnikele). Kuigi paneelid olid jagatud teemagruppide kaupa näiteks nagu väikesed residentsid, interdistsiplinaarsed residentsid, teaduse, tehnoloogia ja kunsti sidumisele keskendunud residentsid, ülikoolide residentsid, noortele kunstnikele mõeldud residentsid, jne, jne. Tundus selline jagamine olevat üsnagi suvaline (MoKS paigutus interdistsiplinaarsete residentside paneeli aga oleks vabalt võinud olla ka väikeste residentside või siis koostööle suunatud residentside paneelis). Ühe konverentsil osalenud kunstniku sõnul valis tema paneele peamiselt selle järgi, mis maal üks või teine residents paiknes. Kunstnike resideerumise üheks oluliseks osaks on alati olnud eksootika, põnevus ja uued võimalused mida uus kultuuri ja looduskeskkond pakub.
Resideerumisvõimalustele lisaks tutvustati paneelidel kuidas üldse resideeruma kandideerida, kuidas portfooliot koostada. Oma võimalusi tutvustasid sellised programmid nagu DAAD, Fullbright, Siemens art program, Unesco, ArtsLink, Trust for mutual understanding, jne. Samuti räägiti ühel paneelil konkreetsete näidete varal sellest kuidas kunst seostub sotsiaalse ja majandusliku arenguga.
Igatahes maailm on võimalusi täis ja kui kellelgi on huvi või tahab muidu nõu küsida, kuhu resideeruma minna, kuidas minna ja kust rahasid hankida, siis olen lahkelt nõus kogutud infot jagama (eku_AT_moks.ee). Minu sõit sai võimalikuks tänu endiselt suuremeelsele KULKAle.
Külmemad ilmad on maad võtnud. Vaatamata sellele jooksevad kasemahlad ja muru nigeleb. Aga nüüd hoopis asistematel teemadel. Nimelt, jõudis täna mulle kohale tõsiasi, et eraisiku õigused on vaid sümboolsed võrreldes juriidilise isiku omadega. Kui tahta maailmas normaalselt, väljaspool tarbimisühiskonda eksisteerida siis peaks iga füüsiline isik soetama ka enda taha ka juriidilise isiku. Kõlab skisofreeniliselt? Kuidas see tõsiasi siis mulle kohale jõudis. Nimelt, täna helistati mulle kodakondsus ja migratsiooniametist. Seda seoses novembrikuise MoKSi residendi Vahram Muradyaniga Armeeniast, kelle viisakutse vormistamise kallal praegu bürokraatiline tegevus hoogsalt käib. Nimelt ütles tädi, et 1.01.07 on kehtima hakanud uus välismaalaste seadus (välismaalased on need inimesed kel on vaja eestisse tulekuks viisat, Armeenia on samuti üks selliseid tigedaid arengumaid, kelle inimesi Eesti peab eemal hoidma) ja sellega seoses ei saa Vahram EEstisse midagi niisama lihtsalt tulla kunsti tegema. Selleks peab registreerima tema tööloa. Selgitasin küll, et Vahramiga ei seo meid töölepingud, et ta tuleb siia lihtsalt inspiratsiooni koguma ja joonistama (pidin asja kontoriinimeste jaoks sellisesse lihtsasse keelde sõnastama). Elab Moostes omal kulul ja meie poolt on talle kasutamiseks ruumid eluks ja tööks. Aga vot sõna TÖÖ oli siinkohal ja enne suur viga. Selle peale hakkasidki kõik häirekellad helisema. Nüüd ei jää muud üle kui tuleb kutse vormistamiseks täita veel ports pabereid (ps. see on ainult kutse- sellele järgneb viisa kadalipp). Ja üks tobedatest paberitest peaks tõestama, et Vahram Muradyan on kunstnik. Ülikooli lõpudiplom ei ole selleks adekvaatne. Selgitasin küll, et tegemist on vabakutselise kunstnikuga ja tavaliselt kunstnikud teenivad leiba äraelamiseks hoopis teistmoodi ettevõtmistes kui kunsntikuna. Aga mõni firma st. juriidiline isik oma templi ja blanketiga peaks tõestama seda, et Vahram on kunstnik. Kuidas on kunstiinimesed, kas teie kunstnikuks olemist ka mõni juriidiline isik tõestada võiks? Või peaksite hoopis omaenese juriidilise isiku loomise peale mõtlema hakkma. Mõelge seda! Varsti võib see olla ellujäämisküsimus.